Liivakella Seminari arutelu “Nähtus ja Protsess” teesid

Järgnev jutt võib tunduda esmapilgul keeruline. Õnneks see vaid tundub nii 🙂 . Arutelus selgub, et nn keerulise lahtiselgitamine avab meile uue ja avarama vaatenurga. Tänast teemat ehk Nähtust ja Protsessi on vaja osata eristada ja koos käsitleda eelkõige seepärast, et mõista vaadeldava olemust. See olemus väljendab alati põhjuslikke seoseid. Olemusest arusaamiseks on vaja analüüsida nähtust või protsessi kontekstis, et selgitada välja erinevate tegurite osatähtsus ning selle nähtuse või protsessi mõju teistele. Tänase teema käsitus tugineb taas paljuski sellel, mida on õpetanud Ülo Vooglaid.

Tihtipeale olen mentorina või siis abilisena meeskonna ülesehitamisel kogenud, et inimesed ei arvesta piisavalt muutuste protsessiga. Eriti tuleb see esile, kui räägime väärtustest. Pahatihti usutakse, et kui on leitud üks väärtus, mis mingil hetkel kõigile huvipooltele võrdselt tähtis tundub, et siis ongi see nn ühine põhiväärtus avastatud. Paraku on elu kui protsess näidanud, et ainus kindel ja muutumatu asi on see, et kõik muutub 🙂 … Seega Elu käsitlemisel protsessina, on tema sünonüümiks Muutus ja üks olulisemaid väärtusi selles protsessis on Haritus kui nähtus ehk valmisolek nendeks muutusteks.

1. Eesmärgi seadmisel on oluline kaardistada nii seisund, mida taotletakse, kui ka tegevused, mille kaudu selle seisundini kavatsetakse jõuda.

2. Küsimus Miks (mulle see eesmärk tähtis on?) annab aimu eesmärgi püstitaja väärtushinnangutest.

3. Nii seisund, tegevus kui ka vastus küsimusele Miks on vaadeldavad nii nähtusena (ühes ajahetkes) kui ka protsessina (läbi aja).

4. See, miks inimesed tihtipeale üksteisest aru ei saa, on peamiselt tingitud nende vaatenurkade erinevusest (näiteks oskamatus nähtust ja protsessi eristada) ja/või vaatenurga piiratusest (näiteks arengutasemete erinevus).

5. Kui käsitleme näiteks Elu või Haritust kui Nähtust, siis „pildistame“ seda fenomeni mingil ajahetkel. Elu või Harituse analüüsimiseks nähtusena on oluline leida iseloomustavad tunnused.

6. Harituse puhul on need tunnused näiteks:

a. Teadmised ja oskused;
b. Olemine ja käitumine;
c. Mineviku tundmine ja tuleviku aimamine;
d. Arusaamine ja mõistmine.

ning Elu puhul näiteks:

a. Vaimne ja füüsiline
b. Sotsiaalne ja kõlbeline
c. Emotsionaalne ja intellektuaalne

7. Kui käsitleme neid mõlemat kui Protsessi, siis vaatleme nii Elu kui Harituse kvalitatiivset muutumist (arengut) ajalises järjestuses olevate etappide jadana.

8. Protsessi puhul on vaja koostada loetelu tegevustest, milleks peaks eri eluetappidel valmis olema.

9. See valmisolek igaks erinevas eluetapiks ja seal vajaminevateks toiminguteks ongi Haritus.

10. Eesmärgistatud juhitava protsessi tulemuslikkuse üheks eelduseks on väärtuse (näiteks harituse) kujundamine selles protsessis.

11. Konkreetse väärtuse loomine saab alguse (äris näiteks kliendi) vajadusest ja lõppeb selle jätkusuutliku rahuldamisega (äris rahuloleva kliendi poolt makstud lisandväärtuse ümberjagamise ning investeerimisega).

12. Väärtuse loomise ahel koosneb üksteisele loogiliselt järgnevatest lülidest, kus ühe lüli väljund on teisele sisendiks ning iga lüli puhul määratletakse, millest see lüli sõltub ja mis sellest lülist omakorda sõltub.

13. Vastutuse ülemineku tsoon on nn koostööväli ja selle tarvis on mõlemale osapoolele üheselt ning selgelt kokku leppinud kvaliteedi hindamise kriteeriumid.

14. Väärtuse loomise ahelas toimivad protsessid tulemuslikult, kui meeskonnaliikmed jagavad ühiseid väärtushinnanguid (protsess), mis nende uskumust mõõda aitavad soovitud eesmärki (nähtus) saavutada.