2021. aasta märtsis tegi kirjastajast sõber Jesper Parve ettepaneku, et kirjutaksin raamatu hariduse teemal. Olin Hiiumaa Vabakooli asutajatele teekaaslaseks ja Jesperi meelest need teadmised, mida olin sel teekonnal jaganud, võiksid jõuda palju rohkemate lapsevanemateni. Ettepanek rabas mind ja veelgi enam – see muutis mu elu. Sain aru, et olin seda kutset oodanud juba pikki aastaid. Väga lihtne oli vastata kõhklemata „jah“. Taevas lõi klaariks ja tugevas pärituules seilasin vastu oma senise elu kõige harivamale seiklusele.
Kirjutama asudes olin kindel, et saan raamatu suvega valmis. Otsustasin, et kirjutan enda kasvamise loo ja pikin juurde haridusega seonduvad taipamised. Teetähisteks panin oma senises elus tehtud tosin kannapööret ja muidugi alustasin õnnelikust lapsepõlvest.
Ühel hetkel sain aru, kui keeruline on tegelikult kirjutada lihtsas keeles raamatut – midagi sellist, mida võiksid tahta lugeda nii noored kui vanad. Lapsepõlvemälestused olid väga ehedalt meeles. Mida keerukamaks edasine elu läks, seda keerulisem oli seda lihtsas keeles väljendada. Avastasin oma kirjutamismaneeris midagi saksapärast, ohtralt kiillauseid ja kõrgelennuliste mõistetega mängimist. Sellist raamatut loeks ehk mõnisada head tuttavat, mina aga olin teinud julge otsuse pöörduda Eestis kümnete tuhandete lugejate poole. Pidasin nõu sõpradega, kes kirjapandut kriitilise pilguga üle lugesid ja lõpuks sündis otsus lükata raamatu ilmumine aasta võrra edasi.
Oma kuuekümnendal juubelil (08.09 2021) teatasin sõpradele ja sugulastele, et olen elu keskteel teinud valiku: järgmised 60 aastat kirjaniku leiba süüa. Minu filosoofiliste heietustega harjunud sugulane kahtles: „Kas nii keerulist juttu täis raamatuid keegi üldse ostab?“ Nägin nägudest, et sama kahtlus vaevas teisigi kohalviibijaid. See häälestas mind tõsiselt pingutama, et raamat saaks olema lihtsasti loetav. Kasutasin valdavalt lihtlauseid, millest igaühte lihvisin, kuni see kandis nii mõtet, kui ka emotsiooni. Väga hea toimetaja aitas marsirütmi siiski hoogsaks valsiks ümber kujundada.
Tõusin igal hommikul kell neli ja lugesin häälestuseks mõned leheküljed konkreetse eluperioodi päevaraamatust. See aitas paremini ajastu reaalsusesse sisse elada. Siis panin kirja kõik ööga settinu. Neli tundi hiljem läksin kontorisse ja seal viibitud pool ööpäeva jagunes poolteisttunnisteks lõikudeks. Lugesin vanu päevikuid, selekteerisin välja kõige olulisema, otsisin internetist lisamaterjali, kohtusin vanade sõpradega ja püüdsin mälestuste osas võimalikult tõest pilti kujundada. Et mitte päris nälga jääda, tegin vahepeal ka mõne tunni tööd, mille eest maksti raha.
Suure ampsu ajast võttis elusündmuste ja hariduskäsituse ühendamine. Õhtul koju jõudes pühendasin veel tunnikese raamatule. Seedisin päeval mõeldu ja kogetu läbi ning tegin taotluse. Hommikul algas kirjanikurutiin taas otsast peale – nii seitse päeva nädalas ja seitse kuud ühte jutti.
Hinnates üha kuhjuvat ainest, mõistsin, et parimagi tahtmise juures ei suuda ma kõike suruda ühte raamatusse ja sündis otsus kirjutada triloogia. Kõik kolm raamatut keskenduvad minu isikliku kasvamise loo taustal kultuurilisele keskkonnale, mis paratamatusena meid kõiki vorminud on.
Ühest küljest on meie kultuur ja haridus mõjutatud suure ilmaelu suundumustest, teisalt oleme ise ilutegijad. Nende kahe paratamatuse teadvustamine ja eristamine võib minu hinnangul aidata meil oma elu korraldada väiksema kulumise hinnaga – igaühel omaette ja rahvana ühiselt koos.
Esimeses raamatus „Üks Kõiksus. Ühestumine“ kirjutan valdavalt sellest, mis minu kasvamist ja kujunemist on mõjutanud. Lugeja veendub, et ma ei usu teiste vigadest õppimise nippi – ma ei tunne veel kedagi, kellel see oleks õnnestunud. Küll aga usun, et lugedes võib äratundmise, võrdlemise ja mõtestamise abil anda juba olnule päris uusi tähendusi. Ma usun, et need uued tähendused saavad elu ja maailma muutumise aluseks.
Teises raamatus kirjutan sellest, kuidas ma teadlikult vaimsele teele astusin ja oma vaimsete õpetajateni jõudsin. Kuidas ma sain kutse korporatiivsesse ärisse ja selle hingeelu tundma õppisin. Kuidas mul õnnestus mõned kurikaelad ausa äri teele aidata. Kuidas mul ei õnnestunud mõne jäärapäise ametniku elu päästa. Kuidas minust sai Eesti parima müügimeeskonna liige ja Euroopa parima tööandja mentor. Kuidas me Vain & Partnerid meeskonnaga kõikvõimalikke piire nihutasime ning ükssarvikule pesapõhja punusime.
Kolmandas raamatus kirjutan, kuidas ma oma unistuste meeskonnast lahkusin, et kõverate puude sirgemaks painutamise asemel luua noortele istikutele sirgeks kasvamise eeldused. Kuidas rajasime koos kaaslastega oma lastele unistuste kooli ja kuidas ma inimeste keskel üksi jäin. Kuidas oma unistustest loobusin ja tõemõõgaga vehklejaks hakkasin. Kuidas ma lootuse kaotasin ja kuidas me seepeale perega enda loodud unistuste kodu kaotasime. Kuidas ma taasavastasin andestuse ning lootuse uuesti üles leidsin. Kuidas minust sai Euroopa Lastevanemate Liidu asepresident ja meeskonnamängija. Kuidas ma juhirollist loobusin ja suuremast hingevalust vabanesin. Kuidas ma jälle unistama hakkasin ja mida head see kõik endaga kaasa tõi.
Kõige selle foonil püüan lihtsalt ja selgelt kirja panna need vaimsed eeldused ja praktilised sammud, mis on aidanud minul oma hädaorust läbi tulla ja hingehaavad parandada. Kui Sulle esimene raamat vähegi rõõmu ja äratundmist pakub, siis saan lubada, et järgmiste raamatute lood on vähemalt sama põnevad ja jutud vähemalt sama edasi- ja koostööle püüdlevad. Kindlasti saab olulist täiendust ka teadliku (või siis targutava) inimese selgitav sõnaraamat ehk TISS. Ja mine tea, mis naljakaid ja hulle mõtteid veel vahepeal tuleb.
Sellised on minu mõtted, plaanid ja unistused. Sulle soovin, et leiaksid aega mõtiskleda oma elu üle ja õpiksid rõõmu tundma nendest vastandlikest pingetest, mis annavad elule uue tähenduse ja muudavad selle uuel moel elamisväärseks. Kui tunned, et elu vahepeal ikka väga karmiks ja tõsiseks kisub, siis soovitan investeerida „Üks Kõiksusesse“. Saad piisavalt naerda ja veendud, et Elu on tegelikult lill, kuigi vahepeal ohakana torgib 
– mida külvad, seda lõikad!