Katrin Saks on kogenud poliitik. 2010 aasta rikastas tema elu ootamatu kogemusega, mis pani paljusid asju elus teise pilguga vaatama. Üle Biscaia lahe purjetades tabas teda haruldane haigushoog, mis halvas teadvusel ja terve mõistuse juures oleva naise keha täielikult. Õnneks on haigus tänaseks tahtepingutuse ees taandunud ja alles on jäänud öövastav mälestus ning üliväärtuslik kogemus.
Kutsusin Katrini 13.02 meile rääkima sellest, kuidas olla ja käituda olukorras, kus tundub, et sinust ei sõltu enam mitte kui midagi? Kuna see olukord on väga sarnane situatsioonile, kus poliitik on opositsioonis, siis palusin Katrinil avardada meie vaadet just selles aktuaalses valdkonnas.
Kuidas säilitada eneseväärikus ja optimism olukorras, kus sinu kui oponendi arvamusest eriti midagi ei arvata? Kas opositsioonis olles on üldse reaalset võimalust poliitikat mõjutada? Kuidas seda tehakse pikaajalise demokraatiakogemusega ühiskondades? Valimised on ukse ees ja suure mängu olemusest aru saamine aitab meil omi valikuid teha …
Poliitiku suhe opositsiooniga arutelus käsitleti järgmisi mõisteid
Poliitika on (kreeka keeles polis riik, politike linna või riigijuhtimise kunst) järelekaalutud toimimine; ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad eeskätt huvigrupid ja institutsioonid eesmärgiga riigivõim omandada, seda kasutada ja säilitada.
Oponeerimine on (ladina keeles opponere vastu seadma) vastu väitma (millegi parema nimel).
Opositsioon on (ladina keelesoppositio vastu asetamine) vastasrind, vastuseis, vastutegevus.
Koalitsioon on (ladina keeles coalitus kokku kasvanud) liitumine, vabatahtlik ühinemine ühiste eesmärkide saavutamiseks.
Kriitika on (kreeka keeles kritike otsustamis- või arvustamiskunst) arvustus, hindav arutelu; eitav arvamus millegi kohta ehk puuduste, vigade ja vastuolude esitus; millegi usaldatavuse teaduslik kontroll.
Kompromiss on (ladina keeles compromissum) vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.
Konsensus on (ladina keelesconsensus üksmeel) üldine kokkulepe, mille eeldus on see, et keegi ei ole vastu.
Tolerantsus on (ladina keeles tolerantia kannatlikkus) taluvus, sallivus eriarvamuste ning käitumis- ja suhtlemisviiside suhtes.
Esineja tutvustas seminaristidele demokraatia ajalugu ning oma vaatenurka opositsioonile. Koos otsiti vastust küsimusele, millal tekkis suhtumine, et opositsiooni jäämine tähendab kaotust? Leidsime selle mõtteviisi eeldusena vääruskumuse, et ainult võitmine on väärtuslik. Paraku muudab selline uskumus kaotuse alandavaks ja hirmutavaks. See hirm omakorda takistab meil õppida väärikalt kaotamist. Jõudsime jagatud arusaamani, et ainult kaotama õppides õpime mõistma võitmise tegelikkuolemustja väärtust?
Avastasime, et opositsioon ja oponeerimine on eluliselt väga vajalikud, et mõista Elu kui Tervikut, mis seob endas kõiki vastandeid. Seega peitub tõde alati vastandite ühtsuses ja parim lahendus leitakse vastandite kooskäsitlemise kaudu. See on võimalik siis, kui osatakse kuulata ja kuuldut analüüsida. See aga eeldab tolerantsust ehkkannatlikkustjasallivust teistsuguse arvamuse suhtes.
Leidsime, et oskamatus oponeerida ja sellest kahepoolset kasu saada on harimatuse tagajärg. Haritus on valmisolek ehk oskus ette näha ja ära tunda. Ette näha, mis võib elus juhtuda ja ära tunda, kui juhtuma hakkab. Kuna kõike ei ole võimalik ette näha, siis hakkavad rolli mängima rahulik meel ja loomingulisus. Kui suudame kakeerulises olukorras rahulikuks jääda ja loominguliselt mõelda, siis suudame ilmselt ka tekkinud uudse probleemi põhjused avastada ning toimiva lahenduse luua.
Säärase valmisoleku kujunemisel võiks meid koolis aidata omaette õppeaine koodnimega „Probleemi rahumeelne lahendamine“. Selle aine raames õpiksid noored süsteemse terviku käsitlemist, kuulamist ja rahuliku meele säilitamist, analüüsi ja sünteesi, arutelu ja väitlemist. Säärane süsteemne ettevalmistus aitab noorel inimesel kujuneda arvestatavaks oponendiks. Nagu eelpool avastasime, on see vajalik selleks, et mõista elu terviklikkust ja luua probleemide lahenemiseks vajalikke eeldusi.
Poliitiline arutelu toimub erinevatel regulatsioonitasanditel (maailm, Euroopa, Eesti, jne) kuni esmatasandini välja ning see esmatasand on inimene. Probleemide rahumeelne lahendamine saab alguse üksikisiku tasandilt, sest sellel tasandil pesitseb ka probleem. Probleemon soovitu ja tegelikkuse erinevus ning asub alati inimese sees. Kui mul on probleem, siis on see minu probleem! Kas julgen kahelda oma seniste (probleemini viinud?) tõekspidamiste õigsuses? Kas julgen endale esitada valusaid küsimusi? Kas julgen oponeerida sisemisele vajadusele leida välisvaenlane ehk minu probleemide väline süüdlane? Kas julgen panna küsimuse alla asju, mis tunduvad mulle kasulikud ja mugavad? Kui ma seda tegema ei õpi, siis minu arusaamad kivistuvad ja selle kivi sisse teeb pesa sallimatus. Seeläbi saab minust nõrk oponent, kes otsib kõiges süüdlast ikka ja alati väljaspool ennast.
Poliitikas tähendab nõrk opositsioon seda, et ka vastaspool ehk koalitsioon nõrgeneb. See on nagu ühendatud anumate süsteem: mida kõrgem on opositsiooni tase, seda kõrgem saab olla koalitsiooni tase. Nõrga opositsiooni tunnus on see, kui ta laseb ennast nurka suruda ja jääbki sinna kössitama ehk annab alla. Teine võimalus on see, et ta raiub vastu ainult raiumise pärast, ilma olulisi argumente ja sisulist väärtust arutellu lisamata ehk püüab lihtsalt teise mahamaterdamise läbi ennast „paremana” näidata .
Opposition is opportunity – ütlevad inglased. Vastuseis on võimalus. Kui näen vastuseisu negatiivse ilminguna, siis asun sellega vihaselt või hirmunult võitlema. Kui aga näen vastuseisus võimalust leida (oponendile) mõistetavam ja vastuvõetavam argument, siis olen teinud tõelise arenguhüppe. Kõnealune asi saab nii mulle endale kui ka oponendile paremini mõistetavaks ning reeglina tekib hea võimalus üksteisele konstruktiivse abi eest tänulik olla.
Elu ja areng algavad sealt, kus mugavustsoon lõpeb ja selle tarvis on vastasseis ehk opositsioon imeline kingitus. Lihtne on olla hea, kui kõik ümberringi on hea. Tõelised väärtushinnangud ilmnevad siis, kui on raske. Kas see minu otsus demonstreerib parimal moel minu ettekujutust parimast minust? Kas see on parim, mida ma suudan? Sellest alates, kui hakkame tõsiselt vastust otsima nendele küsimustele, anname elujõu oponendile meis endis. Ja seeläbi õpime looma opositsiooni, mis ei lõhesta vaid ühendab vastandlikud pooled ja muudab paremini mõistetavaks Elu kui SuureTerviku.