Alljärgnev on artikkel spordiajakirja “Tennis” esimesest numbrist
Spordi ja psühholoogia vastu sügavat austust ja huvi tundva Aivar Halleri hinnangul on võitmine meie kultuuripildis selgelt ületähtsustatud ning ta manitseb inimesi mitte tõmbama võrdusmärki elu ja spordi vahele.
„Üldjoontes on sport sihipärane eesmärgistatud protsess nagu elugi, ainus oluline erinevus seisneb selles, et kui spordis on ühel alal üks kuldmedal, mida kõik jahivad, siis elus jagub kuldmedaleid kõigile ning seda ilma kellelegi teisele ära tegemata. Paraku on seda mõistnud väga vähesed. Enamus inimesi peab elu võidujooksuks ja usuvad, et võit on ainuke asi, mis loeb. Usutakse, et säärane särgirebimine ongi inimloomusele omane ja kui millestki muust lähtuma hakata, siis kaotab elu oma mõtte,” räägib Haller.
Kui elu tervikuna mõistev nõuandja mingil põhjusel kodus, koolis või trennis puudub, siis ei mõelda eesmärki seades elu kui terviku peale. “Selle asemel klammerdutakse kahe käe ja hammastega mingisse kinnisideesse, millest lastakse tekkida (teadvustamata) vajadustel, mis omakorda tekitavad ootused. Kui need ootused mingil põhjusel ei täitu, tekib stress,” on Haller veendunud. „Meie igapäevaelus rõhutakse üha enam sellele, et võit on ainus, mis loeb ja sellega luuakse kõik tingimused kuplialuse segiminekuks. Tuletage meelde või kujutage ette pingeid, mis noores inimeses tekivad kui ta tajub kõiki neid ootusi, mida ta ise, pere ja ühiskond talle turjale on ladunud! Selle stressi all on vähe võimalusi mõistlikuks jääda.”
Spordi katk ehk dopingu kasutamine on võidukultuse kõige otsesem tagajärg. Oma valikutes ja tegudes lähtub inimene oma uskumusest. Kui see uskumus tugineb paradigmale, et ainult võit ruulib, maailma parimaks saab ainult dopingut kasutades ja nagunii kõik kasutavad, siis pole vaja olla selgeltnägija, aimamaks ette selle ideoloogia kandja edasisi samme.
Eesti rahvas on ohuteel, olles võistlemise ja võitmise selgelt ületähtsustanud. „Meid loetakse spordirahvaks. Ja laulurahvaks. Pisikesel on üsna keeruline ennast suurte sekka “pildi peale saada” ning sport on selleks üks tänuväärne vahend muusika kõrval. Peale üksikute erandite Eesti spordi- ja muusikatipud ennast teisi halvustades pjedestaalile ei upita. Küll aga püüab maksumaksja neid meedia innustusel kõikvõimalikesse pingeridadesse seada. Kõike püütakse reastada, isegi koole – mis alusel seda kõike tehakse, pole tähtis. Tähtis on, et oleks olemas võitja ning kaotajad. Siis on hea nina luristada ja elu traagikast rääkida. Selle asemel võiksime noortele õpetada elutarkust, mis ütleb, et mitte kunagi ei pea võitma teiste kaotuse hinnaga,” selgitab mitmekordne Eesti rekordimees tõkkesprindis. “Sergei Bubka on ilusti öelnud – ainuke, keda on vaja võita, oled Sa ise. Kui õpid ennast võitma, siis avastad, et teiste võitmine pole enam tähtis, see lihtsalt kaasneb paratamatusena. Bubka imeline karjäär on selle mõttelaadi veenvaim argument.”
„Maailmas on kindlasti riike, kus tulemussport pole ületähtsustatud ja sporti kasutatakse rohkem asendamatu õppevahendina sotsialiseerumise ning vaimse ja füüsilise tervise tähenduse mõistmisel. Nendes riikides ei püüta spordi kaudu maailmale midagi tõestada, seal on tähtis, et riigi kodanik oleks vaimselt ja füüsiliselt terve, sest selline kodanik tagab riigi ja rahvuse jätkusuutlikkuse. Loomulikult kasvab selle tugeva vundamendi pealt ka jõulisi tippe. Eestiski oleks päramine aeg mõista, et igas lapses on peidus talent ja selle ande avanemiseks on vaja luua sobilik arengukeskkond, mis ilmselgelt eeldab põhimõttelisi muutusi tänases haridussüsteemis ja teistsugust ideoloogiat kui seda on edukultus “võit iga hinna eest”, avab Haller oma uskumuste ja soovide laeka.
Kuidas vältida stressi langemist?
Halleri sõnul peaksid sportlased õppima hullusega mitte kaasa jooksma. „Oluline on leida vastus küsimusele, miks ma üldse sporti teen. Kuhu ma tahan välja jõuda ja mida see mulle annab. See viimane on tõenäoliselt üks olulisemaid küsimusi. Sportlase käsiraamatut kirjutades suhtlesin paljude spordilegendidega, kellest mitu väitsid nagu ühest suust, et esimese olümpiavõiduni jõudes said nad aru, et see võit ei andnud neile seda, mida nad oodanud olid. Suur joovastus asendub ruttu masendava stressiga. Õigeaegne vastamine olulisele küsimusele oleks aidanud palju väiksema kulumise hinnaga ja kiiremini elus edasi jõuda.” “Ja seejuures on veel oluline oskus keskenduda protsessist ehk igast sammust ehk siis Elust rõõmu tundmisele,” jätkab Haller, “isegi kaotuse üle on põhjust rõõmu tunda ja talle tänulik olla, sest alles kaotusekibedust tundes mõistad, kui magus on võit.”
Teine või tegelikult siiski esimene ehk levinum stressiallikas on keskendumine endast mittesõltuvatele asjadele. “Tõenäoliselt on meist igaühel vähemalt paar tuttavat sportlast, kes armastavad mureliku näoga oma kurba saatust kurta ning sealjuures järjekordsele ebaõnnestumisele vägagi loomingulisi selgitusi tuua – tuul puhus, kohtunikud olid tõprad, teivas oli pehme ja publik oli nõme,” muigab Haller. “Nii spordis kui elus tervikuna on võimalik kõik endast sõltuvad asjad jagada kolme kategooriasse: hoiakud, töökus ja tarkus. Hoiak kätkeb endas suhtumist, põhimõtteid, väärtushinnanguid ja tahet. Tahe käib osaliselt ka juba töökuse alla. Lisaks tahtele tähendab töökus ka pingutamist ja asjade lõpuni tegemist. Tarkus on teadmiste, oskuste ja kogemuste ühisosa, millest tekib arusaamine ja seejärel terviku mõistmine.”
Need kolm – hoiakud, töökus ja tarkus, õigemini keskendumine neile, garanteerib elus väiksema kulumise hinnaga hakkamasaamise. “Häälesta hoiakud positiivseks, keera töökus põhja ning reguleeri seda protsessi tarkusega nii, et sinust ei saaks lolli ja mõttetut rügajat”, õpetab elukogenud Haller. “Sealjuures on oluline küsimus – mida teha asjadega, mis sinust ei sõltu ehk nendega, mida ei saa liigitada hoiakute, töökuse ja tarkuse alla? Enam kui tuhat aastat tagasi palus Püha Franciskus Jumalalt kolme asja: meelerahu, et mitte tegeleda asjadega, mida ise muuta ei saa, julgust muuta seda, mida muuta saab ning tarkust teha vahet – mida saab ja mida ei saa ise muuta.”
Seega võib negatiivse stressi leevendamiseks või koguni tema vältimiseks soovitada sportlasele järgmist:
1. Tee selgeks, mida Sa tahad ja miks?
2. Keskendu asjadele, mis sõltuvad Sinust!
3. Õpi nautima iga sammu protsessis nimega Elu!
4. Õpi olema tänulik kõigele!
5. Õpi võitma iseennast!