Probleem kui arengu eeldus

Elu on geniaalne tervik. Selle nägemiseks on vaja mõista, et terviku sees on KÕIK koos – muidu poleks ta ju tervik. Järelikult on terviku sees ka hea ja halb koos. Sellest võib omakorda järeldada, et tõde peitub vastandite ühtsuses. Tundmata ühte poolt, on võimatu mõista teist, rääkimata terviku mõistmisest. Ma ei saa teada, mis tähendab hoolivus, enne kui olen hoolimatust tunda saanud. Suur omandab tähenduse võrrelduna väikesega, külm kuumaga, ilus koledaga, vana noorega, rikas vaesega jne.

Järelikult on mul põhjust olla halvale tänulik?! Sest ainult halba tundma õppides, tunnen ära hea? Kas see tähendab, et peaksin iga probleemi üle rõõmu tundma? Kuigi see võib kõlada napakalt, on vastus JAH. Inglise keeles kõlab kenasti: opposition is opportunity, mida võiks tõlkida nii, et vastuseisus peitub võimalus. Mul on põhjust olla tänulik igale ilmnenud probleemile, sest selles peitub minu võimalus kasvada ehk areneda.

Kas oled mõelnud sellele, et maailmas ei oleks olemas ainsatki ettevõtet ega ettevõtlikku inimest, kui ei oleks olemas probleeme? Kõik ettevõtted on loodud selleks, et ennetada või leevendada mingit probleemi. Kui käsitleme probleemi tunnetatud vastuoluna ehk soovitu ja tegelikkuse erinevusena, siis saame väita, et probleemid on inimestel ehk inimeste sees ja väljaspool inimesi probleeme ei ole. Maakeeles öeldes – kui mul on probleem, siis on see minu probleem. Mis moel sellest tunnetatud vastuolust ehk probleemist vabaneda?

Albert Einstein on väitnud, et probleemi pole võimalik lahendada sama teadlikkuse tasandil, mis selle probleemi lõi. Ülo Vooglaid avardab seda mõtet veelgi ja väidab, et probleeme ei saa üldse lahendada, nad lahenduvad sedamööda, kuidas õnnestub vähendada või kõrvaldada nende tekkimise, püsimise, laienemise või süvenemise põhjused. Üsna selge on, et probleemi põhjuste avastamine tähendab juba teadlikkuse avardumist ehk selle kvalitatiivse hüppe algust, mida oleme harjunud arenguks nimetama.

Areng on üleminek kvalitatiivselt uude seisundisse ehk kõrgemale funktsionaalsele tasemele. Kui olen avastanud probleemi põhjused ja tegelen nendega süsteemselt, siis olen asunud muutuste protsessi juhtima. Areng koosneb muudatustest ja funktsioneerimisest ehk tegevuses olemisest. Muutusi oleks vaja juhtida ehk suunata kogu aeg, sest ainus asi, mis siin maailmas ei muutu kunagi, on see, et kõik muutub! 🙂

Terviklikkuse ja jätkusuutlikkuse huvides on vaja kogu aeg valmis olla ebaefektiivsuse tuvastamiseks ja vajalike muutuse tegemiseks. Kõige paremal juhul oskame väliskeskkonna muutusi ette näha ja seeläbi probleemide teket ennetada. See aga eeldab juba väga head haridust ehk seisundit nimega valmisolek. Elukestev õpe oleks siis probleemide ennetamise peamine eeldus. Ja protsessina oleks haridus vaadeldav valmisolekute kujunemise elukestva jadana …

Nüüd võiks tekkida küsimus, et kas see valmisolek kunagi reaalsuseks ka kujuneb? Kui reaalsus on kogemuslik ja valmisoleku sünonüüm võiks olla edukus, siis reaalne valmisolek on kõige paremini tajutav edukogemusena. Selleks, et seda kogeda, peaks olemas olema ka tunnetatud vastuolu ehk probleem. Sest kui probleemi ei ole, siis pole võimalik ka edu kogeda. Mulle tundub, et kui minu elust puudub probleem, siis puudub ka reaalne võimalus kogeda edu, puudub motivatsioon pidevalt ennast harida, õppes olla. Ehk lihtsalt öeldes: kui mul puudub probleem, siis puudub mul ka peamine arengu eeldus.

Kas on võimalik, et mul on probleeme kuhjaga ja ma ei taju neid kohe üldse mingi arengu eeldusena? Pigem vastupidi – võin hoopis selgelt tunda, et need hoopis frustreerivad mind! Mida siis nüüd teha?

Olen tähele pannud, et kuni suudan säilitada terviku mõistmise ja seeläbi tänulikkuse nn halva ehk probleemse suhtes, säilib ka uudishimu. Hirmu ja stressi on vähem ning huvi ja loovust rohkem. Selles seisundis inimene ei anna alla! Väidetavalt tegi Thomas Alva Edison hõõglambi leiutamiseks 4000 ebaõnnestunud katset ja kui teda luuseriks sõimati, siis ta teatas stoilise rahuga, et ta pole luuser vaid leiutaja, kes teab 4000 erinevat varianti, kuidas hõõglamp ei tööta. Võrdluseks võib öelda, et kümme vasaralööki ei pruugi olla piisav kivi lõhkumiseks ja alles üheteistkümnes annab soovitud tulemuse. Kas see tähendab, et 10 eelnenud lööki olid mõttetud? Minu vastus on EI – kivi purunemine oli kumulatiivne efekt , kus iga (ka näiliselt ebaõnnestunud) löök mängis olulist rolli.

Küsimus on, kas sa näed väljakutses võimalust? Kas usud, et probleem on arengu eeldus? Kui näed ja usud, siis õnnitlen – tõenäoliselt oled avastanud õnnelik olemise valemi :). Kui aga praegu ei näe ega usu, siis julgustan sind mõne aja möödudes seda artiklit uuesti lugema …

Artikkel on avaldatud portaalis Õpilasest Ettevõtjaks