Tegelikult tahtsin selle kirjatöö nimeks panna „Jagatud arusaam“, aga see vist kõlab ebaseksikalt J ega kutsu lugema. Kui keegi mu üllitist ei loe, siis on see vaatamata väärt sisule üks jagamata arusaam ja seega üsna mõttetu. Niisiis intrigeeriv pealkiri, eesmärgiga Sind lugema saada 🙂 .
Paar aastat tagasi sattusin ühte töörühma, mille teemaks panime „Jagatud arusaam“. Grupi kooslus oli tõeline väljakutse, sest osalejaid oli oodatust kordi vähem, aga need vähesedki olid tulnud arutelule täiesti erinevate ootusega:
1. Arutelu juht soovis leida rakendust enda teadmistele ja oskustele metoodiku ning süstematiseerijana;
2. Üks osaleja soovis inimesi Jumalale lähemale viia;
3. Teine osaleja ei osanud sõnagi eesti keelt, aga soovis siiski paremini mõista Eesti haridussüsteemi, et venelaste integreerumist parandada;
4. Kolmas ehk mina ise soovisin leida mõttekaaslasi, kellega koos arutleda, aru saada ja mõista, mis on takistanud siiamaani eesti haritlasi hariduse põhimõistete osas kokkuleppele jõuda.
Poole tunni möödudes arvasin, et olen täiesti vales kohas ja otsisin viisakat põhjendust, et lahkuda seltskonnast ja foorumist tervikuna. Niivõrd erinevate huvide ja arusaamadega inimeste vahel ja veel kahes keeles mingi kvaliteetse ühisosa leidmine tundus minusugusele maksimalistile täiesti võimatu ja ka mõttetu.
Õnneks jätkus tahet paigale jääda! Imetlesin arutelu juhi stoilist rahu ja muutusin uudishimulikuks – huvitav, kuidas ta sellest supist välja tuleb? Ajapikku õnnestus ka endal rahuneda, kuulata teiste mõtteid ja hakata mõistma, et ma olen täiesti õiges kohas ja õigete inimeste keskel! Ma mõistsin, et jagatud arusaam saab tekkida ainult oma arusaama jagamise ja selgitamise läbi.
Mul oli natuke piinlik ka – meelde tuli geniaalne Taani filosoof Sören Kierkegaard, kes on aitamise teemat käsitlenud muljetavaldava lihtsusega:
1. Kui tahan õnnestuda inimese aitamisega kindla eesmärgi suunas, siis pean aru saama, kus see inimene on ja sealt alustama. Kui ma seda ei oska, petan iseennast (ja teisi), arvates, et oskan teisi aidata.
2. Selleks, et kedagi aidata, pean ma omama rohkem arusaamist, kui tema, aga eelkõige pean aru saama sellest, millest tema aru saab (ja millesse ta usub). Kui ma seda ei suuda, on sellest, et ma tean ja oskan rohkem, vähe abi.
3. Kui ma tahan näidata, kui palju ma oskan, siis ma olen edev ja kõrk, ja tahan tegelikult abistamise asemel olla imetletud.
4. Tõeline abivalmidus algab alandlikkusega abistatava ees ja seepärast pean aru saama, et aitamine ei ole mitte valitsemine vaid teenimine.
Eesti vanasõna ütleb, et „saad seda, mida külvad“ ja eks ma olin tulnud ikka abi saama, et oma mõtetes suuremat selgust kujundada. Järelikult oli mul vaja anda teistele seda, mida endale soovisin – seega oli mul vaja oma kolleege aidata, et ise aidatud saada. Ja selles olukorras olid Kierkegaardi seisukohad igati asjakohased.
Kas ma suudan endas leida piisavalt meelekindlust ja tarkust, et olukorra keeruliseks muutudes mitte põgeneda sellest ebamugavast suhtest, vaid jääda sõna otseses mõttes paigale ja püüda selgust saada probleemi olemuses? Jagatud arusaam saab alguse arusaamade jagamisest, mille õnnestumise peamine eeldus on tahe ja oskus kuulata!
Püüdsin keskenduda ja kuulata ning seeläbi teistest aru saada. Kuulates mõistsin, et oma tavapärase keelekasutusega „tarka juttu ajades“ jään hätta ning seepärast püüdsin oma mõtteid vormistades konkreetsetele inimestele võimalikult lihtsalt ja selgesti mõistetav olla. Kuna ma juhustesse ei usu, siis tuleb mainida, et päev varem olin lugenud Vene sotsioloogia ühe rajaja, Vladimir Aleksandrovitš Jadovi intervjuud teemal „Teadlased peavad inimeste poole pöörduma mõistetavas keeles“*. Mul on suur rõõm teada, millest vanahärra räägib – ma ei ole oma elus kohanud teist sama lihtsa, kujundliku ja hooliva kõnepruugiga teadlasi, kuid seda on Jadov. Seega püüdsin oma kõrgelennulisi ideid maale lähemale tuua.
Alustasime oma grupi arutelu küsimusest, miks on tähtis et mõiste määratlemine oleks täpne ja selge? Leidsime, et kaks inimest võivad samast tekstist üsna erinevalt aru saada ja põhjuseks on see, et nende jaoks kujuneb teksti tähendus ja arusaam läbi neile omase mõttemudeli. Teisalt mõjutab eri inimeste jaoks tähenduse tekkimist nende senine kujutlus käsitletavast.
Arutelu käigus veendusime taas, et oluline on keskenduda asjadele, mis sõltuvad meist. Kõnealuses protsessis sõltus meist meie valmisolek kuulata ja rahumeelselt (kuuldust lähtuvalt) selgitada oma käsitlusloogika, t mis üksiti korrastab mõistete käsitlemist. Saime aru, et üksteise mõistmise võimalikkust suurendab see, kui oma mõistet selgitades viidata, millest see mõiste sõltub ja siis jätkata selgitusega, mis omakorda sellest mõistest sõltub? See lähenemine annab mõistele palju avarama käsitluse kui pelgalt fikseeritud „lõplik tõde“. Ja üksiti loob võimaluse sellest avarusest leida kahe erineva tõlgendaja tarvis ka ühine osa.
Lõpuks jõudsime seisukohale, et säärane ühisosa leidmise võimalikkusele suunatud fookus viib tähelepanu oma „tõemõõgaga“ vehkimise pealt püüdele mõista. Aga mõistmine on esmane eeldus usalduse ja sallivuse tekkimiseks. Edasi saame rääkida juba koostööst. Säärase ühe ehk ainuõige tõe asendamine avara valikuvõimalusega loob olulise eelduse ka selleks, et hakkame väärtustama ja hindama senise individuaalse ponnistamise asemel koostöövõimaluste leidmist ja kasutamise oskust.
1. Õppigem kuulama, tähele panema ja avastama;
2. Püüdkem luua uusi seoseid, aru saada ja mõista;
3. Otsigem sarnast ja ühendavat;
4. Tundkem rõõmu, et oleme erinevad ja saame teineteist täiendada!
*vaata originaali Ученые должны обращаться к людям на понятном им языке -http://www.polit.ru/article/2006/02/26/jadov/
Artikkel ajakirjas Üks