6. päev 23.07.2009, sõit 12,8+13+19,4+20=65,2 km, sõiduaega ca 10 tundi
Ärkasime enne kuut, tegime putru ja veevarusid täiendama minnes avastasime, et sadamaala oli nn metsik ja seal vette ei ole. Küll aga leidus seal unekottide seas üks tubli jahikapten, kes meile poolteist liitrit oma varudest igaks juhuks kaasa andis. Indrek: Tänane oli üks neist päevadest, kus tuul on abiks. Puri tegi ära olulise osa tööst ja läbisime 65 km. Üheksa paiku ajasime pisut võidu kaubalaevaga, mis osutus siiski hoopis teise kaalukategooria tegijaks 🙂 .
Peale kahetunnist purjetamist ning 12,8 km läbimist jõudsime Vidskäri (N59º54’39,5“ E021º27’55,2“), mis oli suhteliselt madal ja metsane saareke. Tuul oli S ja meie kurss 270. Veel kaks tundi hiljem (kell 12:30) jõudsime Stora Revetile (N59º54’28,8“ E021º14’29,7“), mis osutus imekauniks graniitliiva vallidega 400 meetriseks saarekeseks. Turu saarestik sai läbi – olime jõudnud Ahvenamaale. Stora Revet kuulub administratiivselt Ahvenamaa koosseisu, nagu Kökari saarestik tervikuna.
Teel Stora Revetile oli tunda, et Indreku närvid olid navigeerimise kohustusest üsna krussis – korra tekkis nägelus ühest karist möödumise kursi osas ja teisalt jälle ühe purjeka jalust ärasaamisega. Olin tagantjärele hinnates ilmselt üsna ülbe oma isalikus näpuviibutamises. Üks intsident oli veel, aga selle osapooleks olin mina ise ja minu põll. Nimelt rebenes üks Kokatati Gore-Texist põlle pingutuspaela õmblus. Juba varem oli ilmnenud, et põll on selle kokpiti jaoks liiga suur. Seepärast kogub ta suurema sahmaka korral mitu liitrit vett ega lase sel enam välja voolata. Õmblus sai õmmeldud ja põlle alla sättisin ühe täispuhutud aerupadja, mis täitis oma ülesande suurepäraselt ja jäi sinna kuni reisi lõpuni. Üksiti tekkis Indrekul idee, et seda patja saab edukalt kasutada olukorras, kui peaksime purje all külili minema. Õnneks polnud vajadust, aga mõte oli innovaatiline.
Kuuenda päeva kolmas teekond kestis 13:20-16:30 ja tõi meid Kökarile, Karlby asundusse (N59º54’50,0“ E020º54’44,0“) Nagu Vänölgi, maabusime ka siin otse poe ukse ette. Ostsime juustu, leiba, magusat ja Maxelli AA patareid, mis osutusid täielikuks saastaks (Indreku fotokas lasid teha täpselt ühe pildi). Soovitus nr 18: kui kasutad patareisid, siis osta need kindlast kohast ja proovitud tootjalt, vältimaks mõttetut raha ja närvikulu.
Indrek: sitakared said Kökari juures uue nime. Ja kökareid oli palju. Nii tihedalt, et vahepeal varjasid kogu muu vaate. Lahkusime Kökarilt pisut peale 18:00 ja hoidsime kurssi 270º, viimased kilomeetrid isegi 220. Tuul puhus SE (8-10m/s) ehk oli üsna kenasti meie kursile toeks. Tänu sellele tegime kohati 11 km/h. Paat oli väga heas konditsioonis. Purje kasutamine muutus ka järjest effektiivsemaks. Läks tüürimine raskeks, keerasin purje 5º ja kõik sujus jälle. Eriti lihtsaks läks, kui tagumikutunnetus paranes ja saime ka oma torsod kokpiti servast eemale. Üldiselt sain mingi pildi enda ja paadi võimekusest.
Kommentaariks Indreku jutule eelmises lõigus, tuleb öelda, et ta omandas purje ja aeru abil paadi juhtimise oskuse suhteliselt kiiresti ja leidis ka (mulle sinnamaani veel täiesti teadmata) võimaluse pelgalt istumise asendi muutmisega vähendada vajadust üle paadi tuulepealse serva rippuda. Olin ühesega juba niivõrd harjunud selle röötsakil olemisega, et ei suutnud kohe uskudagi, et lihtsamini on võimalik. Olen nüüd (peale reisi) proovinud ka ühese peal seda nippi, aga ilmselgelt on kahene ja eriti (korralikult pakitud) Argo Maxi Expedition hoomatavalt parema stabiilsusega.
Soovitus nr 19: kajakil purje kasutades pea meeles, et istumise asend mängib olulist rolli. Kõhuli üle serva kallutamise asemel säti istumise raskus tuulepealsesse pardasse. Kui oled juba piisavalt osav ja soovid purje all ka aerutada, siis hoia keha ja päästevest kokpiti servast eemal. See loob võimaluse hoida raskuskeset suhteliselt stabiilses asendis ehk pidevas valmisolekus. Sellisel juhul on võimalik lasta paat isegi allatuule külge sellisesse kaldesse, et tuulealune pikem veeliin teeb võimalikuks suhteliselt lihtsa vaevaga (ehk ilma tüüri lõhkumata) paat kursil hoida ka jõulises külgtuules.
Klåvskäril (N59º56’51,1“ E020º37’26,2“) maabusime kell 21:00 ja avastasime, et saar on ilmselt kunagi olnud hülgeküttide või siis kalurite asunduse keskus, mille rahvamaja oli juba pikemat aega (nii mõnikümmend aastat) remondis olnud. Otse sadamakai ääres oli võrgukuur, mis oli aastakümneid tagasi suure puuriida ümberkukkumisega kolukuuriks muutunud. Indrek läks kaameraga kätt ja mõttejooksu proovile panema, et saare tänast elu jäädvustada ning mina võtsin ette koristusoperatsiooni ehk sorimise saare minevikus. Kolmetunnise askeldamise tulemusel tekkis suhteliselt hubane katusealune, kus sai nii õhtusöögi valmis teha kui ka öö ära magada. Soovitus nr 20: mööda saari ja laide seigeldes jäta looduslik keskkond lahkudes tema loomulikku seisundisse. Kui leiad jälgi inimeste maailmast ja tunned, et seda sobib korrastada, siis tee seda kindlasti. Klåvskäri vaatamisväärsustest tasub ära mainida kindlasti ka tuuleveskit, tuulelippu märkega 1775, kahe auguga välikäimlat, mis sobib sõbralikult punnivaks jutuajamiseks ning mageveega järveke, kus kasvasid uskumatult ilusad vesiroosid, mis olid just õide puhkemas.
Sellesse päeva jäi veel üks sündmus. Kasutasime Indrekuga mõlemad sel sõidul Kokatati GORE-TEX® Expedition kuivülikondi. Minu oma on teeninud mind juba kauem kui 5 aastat. Kohe algul tellisin Ameerikast koos ülikonnaga ka vahendid nii pesuks kui ka hoolduseks, samuti lukule ja lateksist kätistele ning kaelustele. Kui ülikonna eest hoolt kanda, siis teenib ta sind laitmatult. Olen tänu sellele kuivülikonnale üsna mitu korda raskest seisust välja pääsenud. Kuna ma suur higistaja ei ole, siis kasutan kostüümi nii suvel kui talvel. Soojema veega hoian all tavalist Brynjet ja külmema veega Brynje Antarctic sarja. Korralik investeering, kõik kokku kaugelt üle 20 K, aga see on minu elukindlustus aastaringsetel sõitudel Soovitus nr 21: rõivas valitakse kajakisõiduks mitte ilma vaid vee temperatuuri järgi. Investeeringuna on see enamasti samas suurusjärgus paadi hinnaga, eriti kui sõidad üksi ja pikki otsi.
Indreku enda ülikond ei jõudnud enne reisi algust kohale. Ivar Jüssi, lahke ja hooliv sõber, laenas Indrekule oma. Ainus palve oli, et Ints ülikonnaga koerapulma ei läheks 🙂 . Sinna polnudki vaja minna, piisas asjaolust, et sõber erinevalt minust, ei talu eriti tihket rõivast ja eriti veel sooja ilmaga. See tähendab, et aegajalt kostis tagumisest kokpitist isegi sõidu ajal raevukat ähkimist, mis tähendas, et Ints ronis natukeseks ahistavast kestast välja … Ühel järjekordsel kestendumisel kostis terav plarts ja ähkimine muutus ägamiseks – Intsu tavamõõdust suurem pea oli ilmselt aja äraelanud kaeluse kasutamiskõlbmatuks avardanud. Kaks päeva hiljem läks sama teed ka minu ülikonna kaelus. Suvi, päike ja sage sikutamine. Soovitus nr 22: remondikomplektis peaks olema silikooni lappimiseks sobiv liim (näiteks Liquisole) ja mõni riba lateksit, et rebenenud kaelusele või kätisele elementaarne veepidavus tagasi anda. Pikemal sõidul peaks ka varukaelus ja kätised koos liimimiseks vajalike klambritega kaasas olema.
1 Comment